Mõtlen nüüd üldiselt õpetaja töös koolist, kuidas mul läks, mida tegin. mis läks hästi ja mida on vaja veel parandada. Alustan sellest, et koolis mulle väga meeldis töötada. Lastel on nii palju energiat, nad on avatud uuele ja valmis jagada teistega oma mõted ja tunned. Aga peale lapsi praktikal olid ka teised aspektid. Proovin küigest siin natuke mõelda ja kirjutada.
Alustan ikkagi koolist. Asi on seelel, et 2 ja pool aastat me oleme käinud ainult eesti koolidel praktikal ja mina natuke unustasin, mis on vene kool. Aga tegelikult erinevused on ja neid on kerge märgata. Siin koolis lapsed olid kuidagi aktiivsem ja lärmakam. Eesti koolides õpilased nimetavad õpetajat ainult nimi järgi või üldse õpetaja. Vene kultuuris on üldse traditsioon vanemaid inimesi ja neid, keda sa ei tunne nimetada nimiga ja isanimiga. See oli küll meie jaoks natuke imelik aga harjusime sellega. Lapsed õpivad tegelikult ka erinevalt. Siin lastega oli päris raske suuredes gruppides tööd teha.
Meie praktikal meie paarilisega otsustasime jagada tunnid pooleks, et igaühel meist oleks võimalus iseseisvalt tunde ettevalmistada ja läbi viia. Et oleks kogemus, kus ainult sina vastutad tunni ees. Minu arvates, see oli väga õige otsus. Mina käisin vaatama meie kaaslasi ja nägin, et nad valmistasid ja viisid läbi kõik tunnid koos. Mul on tunne, et üksi seda tehes, sul on rohkem võimalusi arenemiseks. Ei ole ka probleemi leida koos aega ettevalmistamiseks - sa teed kõiki siis, kui sulle sobib.
Tundide ettevalmistamine alguses võtis rohkem aega, kui lõpuks. Samal ajal isegi lõpus see võtis veel mõned tunnid. Asi on selles, mina arvan, et meil ei ole veel mingi baasi veebilehtedega ja mingid kogut materjalidega olemas. Peame kõiki praegu otsima ja valmistama algusest. Mina arvan, et isegi koolis töötamisel mõned aastad lähevad veel selleks, et selle baasi endale luua, kust pärast sa võid kergesti otsida sobilikud materjalid tunniks. See ei tähenda, et seda ei ole vaja rohkem uuendada, lihtsalt kui on juba midagi olemas, siis kindlasti kergem töötada.
Kõige raskem minu jaiks tööl oli indamine. Igas aines on oma individuaalne lähenemine. Vene keeles on üldse raske hinnata, sest saab vaadelda tööd erinevatest aspektidest. Kõigeraskem hundamine on aga kunstis ja kasitöös. Mina saana aru, et kõik lapsed ei saa olla väga andekad käelistes tegevustes. Samal ajal panna neile alati halvemad hinded, kui teistel neid kaa ei motiveeri eriti proovida parem teha. Mul oli klassis pois, kellel üldse mitte midagi ei tulnud välja. Talle oli väga raske loovainetel. Lõpuks mina ikkagi mõnede tööde eest panin talle viied ka - kui nägin, et ta on väga püüdlik ja teeb paremat ta saab.
Peale tunde proovisime klassis teha hea atmosfääri ja ettevalmistada laste jaoks mõned kasulikud tegevused. Nii näiteks mina märkasin, et vahetundidel nad väga palju istuvad telefonides. otsustasin, et hea mõtte on tuua klassi lauamängud ja anda lastele võimalust neid mngida. Ja neil oli suur huvi mängida tegelikult. Nad hakkasid natuke rohkem suhelda. Oli otsustatud ka teha klassis meie praktika perioodiks eriti reeglid. Rääkisime nendega läbi neid ja leppisime ka kokku vaikuse märgi - tõstetud käsi. Iga nädal meie ettevalmistasime laste jaoks vanasõna. See oli seotud kasvõi sellega, mis toimub Eestis või maailmas, või siis sellega, mis toimub klassis. Läbi seda proovisime natuke rääkida lastega kuidas tohiks käituda. Proovisn ka laste jaoks leida huvitavad ülesanded, et arendada loogilist mõtlemist. Nad on väga tublid ja isegi kõige raskematele ülesannetele leidsid kiiresti vastust. Arvan, et sellised ajsad peab klassis tegema, et lapsed areneksid, et suhtleksid rohkem omavahel ja et mõtleksid sellest, mida na d teevad ja kuidas.
Meil oli väga hea klass, kus ei olnud väga erivajadustega lapsi. Meil olid tundlikumad lapsed, kes olid vaiksed, olid oma mõttedel kuskil. Proovisin tunnis küsida alati kõiki lapsi, isegi neid, kes ei tõstnud kätt, et vastama. Andsin neile alati aega mõtlemiseks - kõige tähtsam, et nad saaksid aru, mitte jõuda kõiki teha. Üllatuslik oli ainult üks moment praktika päris lõpus, kus üks tüdruk inimeseõpetuse tunnis lihtsalt hakkas nutma ja jooksis klassist välja. Ta oli liiga tundlik teemale, mis oli sellel päeval. Enne midagi sellist meil klassis ei juhtunud ja meie jaoks see oli küll üllatus.
Mina arvan, et meie juhendava klassiõpetajaga meil olid väga head suhted ja edukas koostöö. Ta ütles meile, mida ta ootab meist ja mida tahab, et me võtaksime lastega. Meie oma poolest proovisime leida ka hivutavad meetodid ja töövõtted kuidas seda teha. Ta alati oli valmis meile aitama, andis meiel oma telefoninumbri ja meili. Teiste töötajatega koolis olime ka heas kontaktis. Füüsika õpetajaga, näiteks, rääkisime meie loodusõpetuse tundide kohta ja ta laenutas meile mõned katseks vajalikud instrumendid, näitas ka mõned huvitavad katsed juurde. Palju meile aitas ka IT-töötaja, sest meil kaua ei töötanud smarttahvel ja ta proovis seda parandada. Kahjusks lapsevanematega meil eriti kokkuleppet ei olnud, natuke klassis, kui mõned tulid pärast tundi võtta ülesanned haige lapse jaoks. Õppealajuhatajaga meie ka väga palju ei kohtanud, lõpuks aga ütles ta, et ootab meid tagasi kooli jälle praktikale ja kui lõpetame siis ootab ka töötama. Kõige suurem näide, et meil läks hästi, minu arvates, on see, et meie juhendav õpetaja küsis, kas on võimalik meid paluda asendada teda mõnedel päevadel koolis, kui tal on vaja. See on hea tunne, näitab, et ta usaldub meile.
Tahan paar sõnu öelda ka üldiselt praktika korraldamisest. Minu arvates, see ei olnud kõige parem korraldatud praktika. Kõikidel kursusel oli väga palju küsimusi, vastuseid millele me ise ei leidnud ja kuskilt ei saanud. Kõik tegid nii, nagu tundsid õigena. Praktika lõppuni mina kuulsin erinevat infot kõikidest seotud praktikaga erinevatest inimestest. Mina lõppuni ei saanud aru mida ma pean kirjutama ja posititama ja kuhu. Kas ma pean üldse!? Lõppseminariga oli ka palju segadusi. Alguses see oli koos, siis eraldi. Mina arvan, et seminarist eraldi üldse kasu ei ole. Meie metoodikuga meie juba rääkisime koolis ja kõik on arusaadav. Minu jaoks seminari mõtte oli kuulata teiste kogemust ja õpida midagi sellest. Aga seda võimalust mul ei olnud. Tundsin ennast halvasti ka siis, kui olin täielikus segaduses mida ma üldse pean tegema ja vastust ma ei saanud kuskilt. Lõpuks mingid vastused ma ikkagi sain ja sellest juba otsustasin ise mida ma teen ja kuidas (lõppuni keegi aru ei saanud). Ja mina olin sissejuhatavas seminaris! Seal mina isiklikult ei jõudnud lihtsalt lugeda kõiki piisavalt sügavalt ja lõppuni - mida nüüd teha, kui eesti keel ei ole mu emakeel ja ma ei oska väga kiireti rasked tekstid lugeda. Üldiselt, praktikal kõik oli tehtud edukalt. Aga tegin just seda , mida, sain aru, ma peaks tegema.
Üldiselt mina arvan, et praktika läks edukalt. Mina olen väga rahul pargu valitud kutsega ja kooliga. kus läbisin praktikat. Praegu on mõtted ka järgmisel aastal minna samale koolile ja võib olla proovida ka sama klassi saada. Meie klassiõpetaja soovitas seda. Ütles, et lokmanda ja naljanda klassi vähel on väga suur erinevus ja meie jaoks see oleks väga hea kogemus, näha seda muutust.
Комментариев нет:
Отправить комментарий